Aapo Ilves: kirjandus ahju? (08.10.07)

Millegipärast panen ma viimasel ajal tähele, et iga kord, kui ma tööd teen, saan selle eest haledalt narrida. Palga või honorariga muidugist. Tööd on kohe täitsa nõme teha, sest see ei tasu ära üldse.
Väsitab hoopis ja raiskab aega. Seda aega, mida oleks vaja selleks rõõmuks, et kas või omaenda viimatise kümne aasta värsid maailma erinevates paigus asuvatest arvutitest ja võidunud kladedest kokku koguda ning raamatuks vormistada. Mul jätkub ülbust arvata, et seda on vaja ja te tahaks seda raamatut lugeda. Aga ei saa, peab tööd tegema. Kuigi mõnikord on tore ka vingumise eest pappi saada, ongi tegelikult nõme just ajakirjanikutöö, millel on rumal komme mulle kogu aeg sülle joosta, sest korporatsioonid on aru saanud, et Ilvese tekst irriteerib ja teda on pärast mõnus honorariga kiusata.

Vabakutselise ajakirjanikuna, kel pole rubriiki-lehekülge toimetada, on ennast elatada väga nigel idee, sest see raiskab hallollust alkost-narkost oluliselt rohkem, aga kuutulemuseks on poolhaige staabeldaja kahe nädala palk miinus maksud. Kirjanikuks olemine, mis eeldab nii spetsiifilisi oskusi ja eeldusi, et neid ei saa isegi koolis õppida, on meil üleüldse hobikordne asi, sest meie reliikvia on Kangro Kalevipoeg. Ise oled süüdi, kultuurihälvik, kui ei peta ega varasta. Õpi ametnikuks, jobu! Ametnik olla on uhke ja hää, vaata ise, kui palju kultuuriametnikke meil sinusuguste loojakäkkide hoidmiseks-ohjamiseks töös on.
Kõigil oma kabinet või muidu töökohake, arvuti, sotsiaalsed garantiid, puhkus ja puhkuserahad, teevad sinu heaks palehigis mugavat tööd. Hakka samuti tööle. Kirjuta meile uus «Ruhnama». Küll siis ka palk kord koju jõuab. Võib-olla. Seni me arutame, mitu miljonit anda preemiaks sellele põmmpeale, kes eilsel võistlusel saapa teisele poole maakera viskas. Tööta, tööta!
Aga ma ju töötan! Minu tekstid on koolides-ülikoolides õppematerjalideks, lapsed laulavad neid, minu värsside kohta on ajalehed käinud nii ministri juures aru pärimas kui lastevanemate liidus kaebamas. Ma ei taha «Ruhnamat» kirjutada ega saabast visata, ma tahan teha seda kõike, mida ma olen ennegi teinud, ainult veel rohkem ja paremini. Aga... kuramuse külm on, kuigi hiljuti ületas mulle raamatukogude laenutuste eest makstava autorihüvitustasu aastasumma napilt keskmise pop-hiti nädalatulu.

Keelt ei hoia puhtana perset lakkudes, ütles Võromaa trubaduur Pulga Jaan. Kirjanik on keelehoidja ning -looja. Kui kirjanik töö eest tasu ei saa, siis ta sureb välja ja võtab selle käigus paraku keele endaga kaasa. Jutlesin ennist Kivisildnikuga, mehega, kes peaaegu ainsa häälena on olukorra tõsidusest meedias nuriseda võtnud ning korduvalt ka lahendusi pakkunud – üks tema kaunemaid ja oma lihtsuses kardetavalt ka toimivamaid ideid on kultuuriraha otse loomeliitudele suunamine, ilma ministeeriumide, ametkondade ja kultuurkapitalide vahelthaukamisteta.
Sven nentis, et Göteborgi raamatumessi Eesti paviljon – must kuup – meenutas talle kükki-matmise kirstu ning ilmselt peaks riik varsti ka seda tarbetuks luksuseks. Peatselt hakatakse kirjanikke matma ühishauda küprok­hüttide läheduses võsakalmistul. Omalt poolt lisan umbset soome-inglise segaslängi venitavad mullavedajad ning araabia keeles kärkiva töödejuhataja. Ja kirjanike asemel võib ka eestlane öelda. Kuidas te ära elate? Eks seda näegi kalmistul kõige paremini.
Tegelikult on tore, et kirjanik pole aastal 2007 enam multifunktsionaalne tegelane. Olen seisukohal, et kui kirjanik oskab ainult kirjutada, siis ta seda tegelikult ei oska, sest ta ei tea, millest jutustab. Enda elatamiseks liiga laialdaselt tõmblemine võib paraku kvaliteeti sööma hakata. Loomeliitude seadusega läks nii, nagu oleks rätsepalt tellitud kuue asemel nööbi saanud. Koos soovitusega rahuloluks. Sotsiaalseid garantiisid? Ei. Maksuerisusi – mida veel? Tööstaaži – mille eest? Kurask, makske siis töö eest!
Ma ei räägi selles kirjatükis abstraktsest kirjanikupalgast, rahast lihtsalt loomeliitu kuulumise eest. Tore oleks muidugi niisama vahtida, elada ja särada. Tegelikult ma ju ei peakski enam midagi kirjutama, ma olen ju kirjanike liidu liige, austage ja ümmardage mind surmatunnini. Ja kui keegi taipab, et mu pealt 15 aastat tagasi kirjutatud luuletus «Üks pedajas» on Nobelit väärt, siis tooge ära, ma olen kodus. Või saatke aadressil Eesti, Räpina, Aapo. Jõuab kohale, ärge muretsege. Või siiski prooviks teistmoodi? Ohjaks kuidagimoodi va kurnajaid, seoks litsentsitasud protsendi kaudu läbimüügi või alampalgaga, lõpetaks autorieksemplaride arvuga mõnitamise, teeks selgeks, kes peaks rohkem palka saama, kas trükkal või kirjanik, raamija või kunstnik?
Tendents «autor tasuta» on üldine ja murettekitav. Hiljuti lipsas siitsamast Postimehest läbi ühe tuntud helilooja pärija nupuke, milles ta kurtis, kui halb tal on oma isa loomingu eest auoritasusid vastu võtta. Naivistlikust kirjatükist koorus ettepanek laulupeo repertuaar tegijatele tasustamise mõttes n-ö vabaks lasta. Kantud ühtsest ja rahavõimule vastanduvast eestlasetundest, mida laulupeo võimsus meisse korraks taas istutas, olid pärija ettepanekud arusaadavad ja kenad, aga täiesti süüdimatud ja vastutustundetud.
Õnneks on autorikaitse seadused ühed vähestest loomeinimesi puudutavatest aktidest, mis Eesti Vabariigis juba ja peaaegu toimivad ning lubavad poeedil mõni kordki aduda, et ta ei pea olema loomise eest kannatav ning prügikastide najal hingitsev heidik. See, mille kallale pärija oma süüdimatuses lammutama ronis, ei ole ju pelk ja huupi tulnud loteriivõit, see on sihipärane töö, mis hoiab ka teda ennast eestlasena ja mille eest andega koormatud inimesed võib ja peab tasustatud saama. Inetu on ronida Leelo Tungla rahakotti, te olete tema värsside najal kasvanud – seda võlga pole nagunii võimalik ära maksta.

Võlg meil enam võõra oma ei ole ja ilmselt peatselt õpetataksegi koolides lugema enam mitte niivõrd raamatuid, kuivõrd seda raha, mis tuleb oma vaese ja pidetu elu eest enne surma pankadele kokku varastada. Õpikuid veel siiski kirjastatakse. Sugugi mitte juhtumata pole korrad, mil litsentsileping ja ühtlasi teave, et tema tekst on õpikusse pandud ja seda näiteks meelevaldselt toimetatu-lühendatuna, laekub kirjanikule siis, kui raamat juba trükikojast väljas.
Kirjanik on sisuliselt sundseisus – kas ta tõesti hakkab protsessima, on õel inimene ja keelab lastele haridust. Ah et miks lepingusumma nii väike on? Kirjastus maksab honorari «väljakujunenud tavade alusel». Ametiühingu, st kirjanike liidu näidishinnakirjad on oravaseaduste aegu pelgalt soovituslikud, pole siduvad ning hea seegi, et nad on üleüldse teadmiseks võetud.
Pruugib juhtuda, et lapsed kasvavad eestlasteks – kui kasvavad – tekstide najal, mis on pahatihti autoritelt sisuliselt varastatud. Noh, orilasele pole vargus kunagi au pihta käinud. Selline haridus on tasuta, aga see-eest odav. Kirjanike meililisti on paaril korral lekkinud harimiskeenjuste plaane kirjandus õppekavadest üleüldse ahju suruda. Asemele tuleks eeldatavalt tarbimise- ja laenamiskohusluse alused ehk ajupeks ja muud oravatantsud.
Protsessi saaks kiirendada, kui kirjanikud mingisuguse kavalusega streikima saada. Nõuavad pappi? Parim püünis oleks vaikimistasu. Ärgu kirjutagu esialgu pool aastat ridagi peale reklaamtekstide ning tellitud poliitilise soga. Oled kirjanik? Astu õhtul kontorist läbi, saad oma raha, aga vaata, et sa ei kirjuta! Äärmisel juhul teleseepi, see on lubatud, aga luuletus, novell, artikkel, arvustus või – jumal hoidku selle eest! – romaan, need on välistatud! Kui kirjutad, siis raha ei tule – see peaks ju juba aastatega selgeks olema saanud.
Suhkrutrahv, luuletrahv, romaanivangistus kolmeaastase katseajaga... Meile ei ole mõtlevaid inimesi vaja. Üsna lühikese ajaga peaks vaimse ruumi korralikult küproki alla saama. Eesti elu muutub heaks, riik ja rahvus kaovad. Ühtlasi ka vajadus nende järele. Aga võib-olla see ongi plaanis.